Õues on torm ning tuul mängib õrnalt, vaevumärgatavalt kardinatega. Laual värelevad küünlad ning tasakesi mängib muusika, nii, et tugevamad tuuleiilid sellest üle käivad ning aknaraamid tormi käes justkui ragiseksid. Vihm peksab vastu aknaklaasi ning vein klaasis on küünlavalgusest erepunane… Mõnus on istuda kallimaga laua taga või diivanil. Mängud silmadega, tasane ja pisut ettevaatlik jutt… Üks lonks viib puudutusteni, puudutused omakorda suudlusteni ja edasi on kõik mäng, mis viib seksini.

Tuttav olukord, mis? Aga tuleme paar sammu tagasi. Kujuta ette, et laua taga istuvad kaks elektriratastoolis inimest, kes suudavad liigutada end minimaalselt. Ehk natuke käsi, pead… Olgu selle põhjuseks kas trauma või mõni haigus. Veinipokaalides võivad olla kõrred, kui üldse on midagi joodavat, ning küünladki ei lähe põlema iseenesest, need on põlema pannud isiklik abistaja. Inimene, kes aitab teha neid tegevusi, mida ise kätega või ka füüsisega üldisemalt, teha ei suuda. 

Kiindumus, armastus, seksapiil, kiim juhib meid elus palju rohkemgi, kui me arvata oskame. Võiks öelda, et noorena tajume seda hästi, aga justkui seletada ei oska, vanemana oskame leida seletusi, aga särts ehk kaob rohkem. Igal juhul, on see miski, mis paneb elama. Lisame veel juurde armumise, armastuse või lihtsalt meeldimise ning kõikide asjaolude osaval kokkumängul, inimeste vastastikustel tunnetel läheb asi “tõsiseks”.

 Tõsine on siin see koht, kus õiged puudutused, nagu käsi kaaslase käel, juuste puudutamine vms on võtmeks seksile, mida mõlemad ärevusega ootavad. Jah, kui see on näiteks kahekümne teine kord, siis on kõik lihtsam, aga esimese korra ärevust oskavad endas kõik üles leida. Ka need, kes ei ole kunagi veel seksinud. Küll tuleb aeg, nii vähemalt räägitakse. Aga tagasi “Asja” juurde. Nende kahe elektriratastoolis oleva inimese juurde, kes mõlemad sõltuvad isiklikest abistajatest. Kirjutan  neid mõtteid alloleva artikli põhjal*, ma ei ole ise sellises olukorras olnud, aga tean vägagi täpselt, milline on isikliku abistaja roll minu elus. Kirjutan sellest täpsemalt tulevikus. Mul ei ole läinud vaja, et isiklikust abistajast saaks mingil hetkel seksuaalassistent – inimene, kes aitaks seksida. Siinkohal ei ole seksuaalassistent inimene, kes pakuks seksimise teenust, vaid ta ongi inimene, kes aitab kahel inimesel omavahel seksida. Kujutad sa nüüd ette, et kahe inimese kõige intiimsema, ilusama tegevuse juures võiks olla keegi kolmas, kes ei seksi, aga on “lihtsalt” abiks? Hea küll ta läheb mõneks ajaks ära, aga siiski on ta vaid kutsumise kaugusel. Kui paarid, kes selle omakeskis ära teevad, on konservatiivsemad, siis ei tundu see tõenäoliselt väga mugav. Seksuaalassistent on inimene, kellega peab olema mugav, nii endal kui partneril, ning selleks ei saa olla inimene tänavalt. See ei saa ka olla iga isiklik abistaja. See tähendab, et isiklik abistaja ei võrdu automaatselt seksuaalassistendiga. Aidata seksida inimestel, kes end liigutada ei saa, pole kahe legoklotsi kokku lükkamine ja lahku tõmbamine ning nii edasi. Võimalik, et see vajab abivahendeid, võimalik, et on vaja üht-teist sättida või käia vahepeal mingites asjades abiks. Teinekord, kui kasvõi väike sõrm, mis on ebamugavas asendis olemisest valulikuks muutunud võib kogu “drive”-i rikkuda. See peab olema mugav, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. 

Mõte, et teeks koju tulnud partnerile väikese üllatuse näiteks suuseksi näol, on ju tore, aga kujutad sa ette, kui pead neid toimetusi kalendri järgi tegema või vaatama ajaliselt, kas ikka jõuaks alustada nii, et ka lõpuni jõuaks, ilma, et assistent närviliselt kella hakkaks vaatama või ukse tagant märkusi tegema? Ma võib-olla natuke utreerin, aga mitte palju.

Eestil on sellel teemal veel arenguruumi. Kindlasti tekib küsimusi, et kas üldse peaks rääkima puudega inimeste seksist, las iga üks ajab selle asja oma magamistoas ära. Ärme roni teiste tagatubadesse. Kui aga rääkida seksist kui inimõigusest, siis peab see olema kättesaadav ja turvaline kõigile. Vaimupuudega inimeste puhul tuleb läheneda hoopis teistmoodi.

Praegu tajun puudega inimeste suhtes ühiskonnas veel kerget stigmatiseerimist ning arvan, et see jääbki nii. Teisalt tuleb aga nendest asjadest rääkida, sest täna on ühiskond meil siin Eestis palju sallivam, kui näiteks kümme aastat tagasi. Seks on teema ning sellest tuleb rääkida!

*https://yle.fi/uutiset/3-11000972