Kui suures osas maailmas levib praegu tõdemus, et kõiksugu inimhulkadest tasub eemale hoida ning õues jalutades ära suhtle võõrastega, siis on inimesi, kes ei saa näiteks puude või mõne muu terviseprobleemi tõttu iseseisvalt välja minnagi. Olgu siis selleks takistused pesemisel, söömisel, riietumisel, uksest välja saamisel, treppidel või mõni muu takistus, mida inimene, kes igapäevaselt iseseisvalt tegutseb, tõenäoliselt tähelegi ei pane. Ratastooli kasutaja võib oma eluga suurepäraselt iseseisvalt hakkama saada, aga kui tema koduukse ning välisukse vahel on näiteks üks või kaks trepiastet, siis vajab ta kellegi kõrvalise abi. Jah, sageli on selleks heatahtlik naaber, mõni sõber või inimene tänavalt, kes on nõus aitama. Tihtilugu on neid treppe või muid takistusi kümneid ja seepärast ongi abivajavad inimesed kodudesse isoleeritud. Ühekordset abistajat ei saa pidada isiklikuks abistajaks. Tema abi on juhuslik ning sellega ei saa arvestada. Isiklik abistaja on pikaaegsem koostööpartner, kes aitab neis tegevustes, mida inimene füüsiliselt teha ei saa. Seega on isikliku abistaja teenus paljude puudega inimeste jaoks tõesti “Kuldvõtme” vääriline, sest see aitab olla sotsiaalne ning täisväärtuslikult elada! Isiklik abistaja on “Kuldvõti”, kes avab ukse, aitab kodust välja!

Istusin 2011. aastal Tallinnas Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse sööklas ning päike soojendas nii, et akna ääres otsaesise märjaks võttis. Olin sel ajal klienditöö praktikal ning esimest korda elasin kodust kuu aega eemal. Praktikandina sain elada õpilaskodus ning mind abistasid ametis olevad hooldajad ning üks asendusteenistuja. Ja kõik nägi välja täpselt nii, nagu ma seda toimimas nägin. Hommikul tuleb abistaja, aitab mul ära toimetada ning ma lähen tööle. Nende toimetuste all pean silmas neid tegevusi, mis hommikuti sageli rutiinsed on. Duši all käik, riiete valik ning selga panek. Hommikusöögi tegemine ning ette andmine. Riidesse panek ning uksest väljumine.  Töökohal on mul samuti abistaja, kes aitab mul sisuliselt samu asju teha, mida hommikul. Jah, teinekord lähetustelgi on kolleeg see, kes aitab mul end jälle värskeks saada. Õhtuti käib samuti abistaja, kes aitab söögi tegemisel jms. Sel ajal olid minu suured iidolid ja on praegugi Tiia Järvpõld ning Margit Rosental-Tustit, kes isikliku abistaja teenust kasutades juba siis täisväärtusliku elu elasid. Miks ei võiks siis mina? Tol ajal tundus see mõnegi inimese jaoks utoopiline ning pisut võimatu. Ilmselgelt tundus minu võrdlemisi suur abivajadus takistusena. Teiseks ei olnud juba siis neid inimesi, kes isiklikuks abistajaks olemist võtaksid pigem tööna, mitte vabatahtliku tegevusena. Ja kui aus olla, pole olukord muutunud tänaseni. 

Nii mu elu läks, et isiklikeks abistajateks olid Tallinnas minu korterikaaslased ja ma olen neile selle eest südamepõhjani tänulik. Kui meie elud laiali läksid, mis oli täiesti loogiline samm (ning takkajärgi mõeldes oleks see võinud varemgi juhtuda), sain hakata elama elu, millest olin unistanud. Ma leidsin endale abistaja, kes käis hommikul, aitas hommikurutiiniga ning sain tööle. Ka tööl on olnud mul kindel inimene, kes mind aitab ja selle eest väikest tasu saab, sest see ühest küljest motiveerib ning teisest küljest on mul selle inimese poole lihtsam pöörduda. Kusjuures oskuse abi küsida ning üle saada valehäbist olen ma endale teadlikult omandanud ning täna ei ole mul tõesti vahet, kes mind aitab. Muidugi ei pruugi see nii lihtne olla abistajale. Aga kõik on läbirääkimiste küsimus!

Kes on need isiklikud abistajad ja kust ma olen nad leidnud? Nad on inimesed meie kõigi seast. Kõiksugu ametitelt – alustades õpetajaga, lõpetades tegevsõjaväelasega. Nende seas ei ole ametilt isikliku abistajat, sest sellist ametit ei ole loodud. On olemas hooldaja amet ning kõik teavad seda, aga isiklik abistaja ei ole kindlasti hooldaja. Nii nagu eespool kirjeldasin, on isiklik abistaja inimesele tema käte ja jalgade pikenduseks. Ning isiklik abistaja aitab abistataval teha, mida too palub. Isiklikud abistajad on olnud minu tuttavad, tuttavate tuttavad. Minuga on ühendust võtnud ka minu jälgijad sotsiaalmeedias või inimesed, kes on mõnda saadet näinud. Minu abilise töö ei ole lihtne. Et mina tööle saaksin, peaks abistaja minu juures olema pisut enne seitset, st, tema hommik algaks veel varem. Abistajal on ka pere, on raske pere kõrvalt käia just töövälisel ajal minu juures. Mida siis kodune pere teeb? Sõjaväelasest abistaja käis minu juures ka enne kella kuute hommikul. Suveperioodil oli see väga mõnus. Tasu, mida kohalik omavalitsus isiklikule abistajale maksab, on nii väike, et inimesed teevad seda pigem motivatsioonitundest. See on ka põhjuseks, miks üks isiklik abistaja saab või jaksab umbes 4-6 kuud. Kui tasu oleks suurem, oleks ka motivatsioon suurem. Nii maksavadki inimesed tihti oma palgast ja toetustest ise abistajale juurde. Nii on näiteks minul abistajatega kokkulepe, et kui ära väsitakse vms, siis on see täiesti okei, aga et jõuaksin uue inimese leida, läheks mul umbes kaks nädalat. Kohalikel omavalitsustel ei ole loodud andmebaasi nendest inimestest, kes oleksid valmis seda tööd tegema, seega tuleb otsida uus abistaja jälle tuttavate ja tuttava tuttavate hulgast. Siiani on need olukorrad hästi lahenenud. Aga iga inimesega tuleb ümber kohaneda, teda tundma õppida. Ma tean, et see on vastastikune! Siin tuleb aga abiks positiivne ja avatud suhtumine.

On ikka öeldud, et sul on naist vaja! Ja olen ikka öelnud, et naisest ei tohi saada isiklik abistaja. Jah, ta võib olla ja parem oleks kui ta ongi, isiklik kabistaja! On ilmselge, et üksteist paarisuhtes aidatakse, aga see ei ole eeldus. Olen abielus ning näen ikkagi isiklikul abistajal oma elus suurt kohta, et oleks vaheldus, et suhe saaks puhata. Olgu selleks siis hommikune privaataeg hügieenitoimetustel või õhtusöögi valmistamine kallimale! Muidugi tuleb leida lahendus, kuidas abistaja mõlemale sobib ja ellu sobitub!

Me kõik sõltume millestki ja kellestki. Tavainimene, kes hommikul ärkab, tehes möödaminnes ära hommikused kükid, kätekõverdused ja samal ajal, kui soe vesi dušist pähe voolab, laulab ooperiaariaid, ei pea mõtlema, kas ma jõuan täna õigel ajal tööle, sest isiklik abistaja on näiteks liiklusummikus 10 minutit hiljaks jäänud.  Tema töölejõudmine sõltub vaid temast endast. Või kas õhtuseks teatrikülastuseks leian kaaslase, kes võiks aidata ratastooli üle uksepiitade jne. Isikliku abistaja teenusel on vaja areneda ning minu nägemuses võiks see olla riiklik teenus. Praegu on isikliku abistaja teenus iga kohaliku omavalitsuse otsustada, see aga seab erinevate KOV-ides elavad teenust vajavad inimesed ebavõrdsesse olukorda. Kui teenus oleks riiklik, siis kehtiks kõikjal Eestis üks hindamisinstrument ning oleks tagatud rahastus. Kui rahastus on piisav, areneb ka isikliku abistaja elukutse väärtuslikumaks. Nii nagu me ei kujuta ette, kui meil poleks tuletõrjujaid, politseinikke või  sotsiaaltöötajaid, peaks meie jaoks olema mõeldamatu, et pole isiklikke abistajaid . Mida aktiivsem saab inimene tänu abistajale olla, seda rohkem ta selle raha maksude näol riigile tagasi teenib.