Seekordne suvepikendamise reis viis Montenegrosse, mis tegelikult oli eelmise aasta reisile mõeldes loomulik jätk, sest Montenegro on Albaania naaber. Oleks ju tore, kui saaksin siia linkida Albaania reisikirja, aga seda ei ole ning vaevalt enam tulebki. Kui sobib, siis mõnes kohas võrdlen Montenegrot Albaaniaga.  Etteruttavalt tahan öelda, et Albaania on riik, mida kindlasti tasub külastada, nii nagu Montenegrotki. Minule endale Balkani kant meeldib ning järgmisel aastal tahaksin sealt mõne muu riigi ette võtta.

Kuna edasi-tagasi lend Montenegrosse Tivati linna oli planeeritud läbi Kiievi, siis tuli lennata kõigepealt Ukraina pealinna, ümberistumisega läbi Riia. Minu jaoks oli see elu esimene ümberistumisega reis, kus olin üksi. Inimesele, kes loeb mu kirjutist esimest korda, teadmiseks niipalju, et liikumispuude tõttu vajan abi käelises tegevuses. Lennujaamas näiteks turva- ja passikontrollis. Tallinna lennujaamas ei ole probleeme ning kokkulepete sündimine käib minutitega, päris ausalt! Riias on juba keerulisem, sest piletite ostmisel saab ära märkida abivajaduse, aga edasine asjaajamine on juba keerulisem. Lendasin Air Balticuga, kes võtab meili teel ühendust, et mis abi täpsemalt vaja on, millised on kasutatavad abivahendid ning muu säärane. Peale mõnenädalast kirjavahetust selgub, et abistajat ei saa. Tegelikult ootas mind naisterahvas, kelle eesnime ma ei mäleta, aga perekonnanimi oli tal Mägi. Nimelt ta vanavanaisa oli olnud eestlane. Naisterahvas ise pole veel Eestisse jõudnud, aga lubas seda kindlasti teha. Lahe kohtumine! Istusime bussi ja sõitsime nii kaugele kui sai, järgmise värava poole. Passikontrollist eelisõigusega läbi ning siis juba väikese jalutuskäigu järel väravasse. Ka väravas ootas mind uus transport. Sellest ma aga viisakalt loobusin ning ütlesin, et sõidan bussiga lennukini. Saab küll abistajad, peaaegu et VIP teenuse, kui telefonis asju ajada.  Ka Boryspoli lennujaamas ootas mind abiline, kellega hõlpsasti passikontrolli läbisin ning Irinaga kohtusin. Kiievist tagasi Tallinna tulles oli Žhuljana lennujaamaski seekord abistajaga kõik palju parem. Ta ei olnud purjus ning kokkulepped pidasid, ainult et tema abi ma ei vajanud, sest aega parajaks tehes nägin kodusaarelt tuttavaid kamraade, kes mind kõiksugu kontrollidest läbi aitasid. Tasub teada, et Ukraina lennujaamas toimub esimene pagasi läbivaatus uksel ning abistajate leidmisega tegeleb lennufirma. Muidugi on esimeses kontrollis ka keegi, kes ilmselt aitab, sest egas tal muud üle jää! Aga Kiievist üldisemalt mõni teine kord ehk! 

Montenegro ehk Crna Gora ehk Mustmägi asub Aadria mere rannikul ning on väike, aga selle eest väga mägine riik. Eestist on Montenegro väiksem ca 3 korda, ehk siis pindala on 13812 km². Naabriteks on Albaania, Kosovo, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Horvaatia. Riigikeeleks on neil montenegro keel, aga see olevat segu serbia ning horvaatia keelest. Minu reisikaaslastest neli ukrainlannat said aru, mida tahetakse öelda ning midagi said neist aru ka montenegrolased, aga mitte kõik. See nädal aega oli minu jaoks täielikult vene keele õppenädal, sest Irina sõbrannad eriti inglise keelt ei rääkinud ning turistid olid samuti 96% vene keelt rääkivad. Kui rannas silmad sulgesin, siis võisin end vabalt Odessasse mõelda või hoopis kusagile Venemaale.  Need kaks korda, kui kuulsin nii rootsi kui ka prantsuse keelt, siis läksin ja tegin kohe inglise keeles juttu. Teenindajad väga inglise keeles ei rääkinud, pigem on mõistlik asju ajada vene keeles. Mõnega ei piisa ka sellest, aga siis, nagu teame, piisab kehakeelest. Ekskursioonid, mida võtsime, olid samuti venekeelsed. Ekskursioone pakkuvaid ettevõtteid on kõik nurgatagused täis. Kohad aga saavad kiiresti müüdud, nii et kui õhtul homset ilma vaatad ja sadu lubab, siis järgmiseks päevaks ekskursioonikohti viiele ei saa. Teisalt ei ole põhjust muretsemiseks, sest kui öö läbi on kõva äikesetorm ning ka 6-7 vahel hommikul sajab, siis ei pruugi see tähendada, et kell 11 või 12 ei või randa minna, sest ilm on päikseline ning õues on 30 kraadi kuuma ja vesi umbes 23-25 kraadi. Ka kerge pilvisus ei tähenda, et ei võiks päikest saada. Aru ma ei saa, kust need ilmaennustajad seda UV aktiivsust mõõdavad, sest näitude järgi pole aktiivsust ollagi, kui tegelikkuses tuleb väga jälgida, kui kaua päikese käes olla!

Budva linnast umbes 6 kilomeetri kaugusel on Sveti Stefani saar. Saar on nüüdseks väikese teega maismaaga ühendatud  ning seal asub 5 tärni hotell, mille hinnad kahele algavad 700st eurost. Selles hotellis on ööbinud kuulsused nagu Madonna, Michael Jackson, Sting jne. Hotellil on oma kaks privaatranda, mille hinnad on täpselt nii kõrged, et lihtne inimene sinna ei kipu ja hotellikülastaja võib rahus rannas olekut nautida nii, et võib kindel olla, et keegi teda tüütama ei tule, sest randa valvab lisaks krõbedale tavaarirendile ka turvamees. Mujal randades saab tooli päikesevarju ja lauaga 95 eurot odavamalt! Jah, sa lugesid õigesti. On ka nö avalike randasid, aga need olid puupüsti täis. Jalutasime saare lähedal pargis ning võtsime suuna mööda rannikut tagasi Budva poole, nautides väikese jalutuskäigu ajal imelist rivierat ja mõeldes, et mõned inimesed ikka oskavad elada! Arvestades, et õues oli üle 30 kraadi sooja ning päike lõõskas, sai kohustuslikuks mõni õllepaus ja korralik lõuna, peale mida oli mõnus rannas lebada ning jahutust otsida soolasest mereveest. 

Natuke hindadest ja elatustasemest. Bussipilet maksab 2€ ning umbes neljatunnine sõit bussiga maksab 16€. Hinnad on sisuliselt samad, mis meil Eestis, ka poes. Vahe on ainult selles, et keskmine palk on Montenegros umbes 500-550€ vahel. Samas, kui vaatan kohalike autosid, mille numbrimärgilt oli hea aru saada, millisesse Montenegro linna on auto registreeritud, siis ei kujuta ma ette, et selle raha eest võib endale täiesti normaalse keskklassi auto osta. Ka kanjoniteni sõites mööda teid mis läbisid ka külakohti, ei märganud ma suurt vaesust ega mahajäetud või pooleldi ehitamisega maju, nii nagu Albaanias näha võis. Ühesõnaga võib arvata, et käib üks suurem maksudega sahkerdamine, sest üldiselt maksab öö ühes nendest lõpmatutest korteritest u. 10€-15€ ning arvestades neid lennukitäisi, mis kuurortlinnadesse tuuakse, siis teenistus aprillist oktoobrini on päris hea. Kindlasti ei käi kõik vaid mereäärses piirkonnas, sest Montenegro pakub palju muudki, kui rannas olesklemist. Näiteks mägimatkad, suusakuurort, raftingu matkad jne jne. Poes on toit enam-vähem sama hinnaga kui meil. Ise toodetakse palju piimatooteid, liha ning veini ja õlut. Ja oma toodangu hinda hoitakse all, eriti alkoholi.  Näiteks kohalik täiesti joodav õlu Nic, pika nimega Nikšićko, nagu meil Premium või Saku (Ei, ma ei pane praegu Sakut ja Premiumit ühte patta!) maksis poes 0,65€ ja restoranis ning baaris 2.20€. Kohalik liitrine vein, nii valge kui punane, minu arust täiesti joodavad, maksis poes alla kolme euro. Importõlle, mis meil maksab poes isegi üle kahe euro, näiteks Staropramen või Corona, võis poest alla euroga leida. Kange alkohol oli poes kallis, aga kes tahtis, see võis hea hinnaga Rakit tänavalt osta. Puu- ja juurviljad olid hämmastavamalt palju kallimad. Näiteks banaani kilo maksis pea kaks või natuke üle kahe euro. Kui tegemist on mingisuguse “maksame ausat hinda” projektiga, siis muidugi, miks mitte!? Hinnad varieerusid nii poodides kui restoranis palju. Seega kõige targema diili tegemiseks tasus natuke ringi luusida. Promenaadi kümned ja kümned restoranid ahvatlevad sind hunnitu merevaatega ning õhtuse tuledemänguga, aga kes vähe soodsamalt süüa tahab ja kusjuures kvaliteedi vahe väga suur ei ole, siis tasub linna rohkem sisse kiigata ja käia kohtades, kus söövad kohalikud. Alati võib osta ka õhtuti näiteks värskeid mereande ning kodumajutuses endale ise midagi süüa teha. Mina sõin värskelt püütud merikarpi sidruniga. Pelgasin, et ei jää sisse, aga ennäe! Teist siiski ei soovinud. Ühe uhkema hotelli ääres püüdis üks vanem mees kala. Kui kala oli piisavalt suur, müüs ta selle kohe abikokale maha. Tõeline värskus otse merest!

Kerjamist ning prügikastides tuulamist ma samuti ei näinud, kui siis vaid lindude ja kasside poolt. Viimaseid on Montenegros tõeliselt palju ning nad on inimeste sõbrad ning ei karda meid. Albaanias oli palju koeri, kes külmemate ilmade saabudes ka kurjemateks muutusid. Liikudes rohkem Albaania poole, siis suurenes ka koerte osakaal. Tundub, et plaani, mis nende loomakestega ette võtta, suurt ei ole. Kassimammad käisid oma pisut argade poegadega mööda turistide lauaaluseid ning mõni neid ka hea ning paremaga kostitas. Kui kalurid värske koormaga tulid, olid ka muidugi kiisud platsis. Nagu kellavärk!

Kanjonituur. Päev algab varakult ning erinevate turismiettevõtete, vähemalt Budvast startivate, marsruut on sama. Kõigepealt tuleb vene mammidega, kes muidu on malbekesed ja heatahtlikud, bussi ukse ees trügida, aga pole hullu, ma olen vaikne hiilija ning sain oma soovitud koha paremale poole akna alla, et vaadet nautida. Vaateid, mida nautida, oli palju. Esimene  peatus oligi umbes 20 minuti pärast, kui Budva linnast sai pilti teha juba ülevalt mägiteelt. Järgmine peatus oli pärast Montenegro pealinna Bodgoricat teeäärses söögikohas, kus kõik bussid peatusid. Äri õitses ning need, kes varahommikul ühisköögis naabreid ei tahtnud segada, said nüüd hommikust süüa. Meie tahtsime ning õhtuks oli meil sellepärast olemas ka kahe rauaga pliit. Varahommikune söögitegu oli häirinud kedagi ja too omakorda kaebas “Turismiametisse” vms. Nojah, see selleks. Ma usun, et see ei olnud väga suur väljaminek, ning õhtul oli hea krevette keeta, naabreid haisutamata! Podgorica ei näe nagu pealinn välja ning vähemasti minule ei jätnud see ka suuremat muljet. Buss selles linnas ei peatunudki. Järgmiseks peatusime Moraca kanjonil, autoteel, kus inimesed said pilti teha. Selle kanjoni sügavus on 1200m, Euroopa kõrgeim ja maailma sügavuselt teine asub samuti Montenegros ja selle sügavus on 1333m (Tara jõe kanjon). Kevadeti on seesama Tara jõgi kärestikuline ning paljude raftingu- ning süstahullude meelispaik. Pildid seda ilu ei suuda edasi anda. Soovitan ise vaatama minna! Kahe kanjoni vahele jäi peatus Moraca kloostris, mis ehitati 13.sajandil. Olin endale lubanud, et ühtegi kirikusse ma enam ei lähe, sellepärast, et teisel päeval Budva vanalinnas kirikut külastades kukkusin, kui üle väikese aia lõigata tahtsin. Ju see oli märk, et mind sinna ei oodata, aga käisin siiski ka selles 13.sajandi kirikus. Rohkem kirikuid ei külastanud, isegi Püha Toma kirikut mitte. Küll aga proovisin käsitöö šnapse, mis maitsesid pilvises ning rõskes ilmas hästi pärast planeeritud lõunat, mis oli kosutav ning hea. Need, kes kala võtsid, neile öeldi, et see on värske, aga kust nad neid niimoodi sadadele turistidele, kes seda restorani külastasid, võtsid? Ma tõesti ei tea. Mina sõin liha ning seda oskavad nad tõesti hästi teha, olgu siis siga, veis või mõni muu elukas. Edasi suundusime Balkanimaade pikima silla juurde, nimeks Durdevica Tara sild. Seal sõitsime Irinaga  koos slack line’l üle oru, sõit kestis 2 minutit. Sõidu pikkus umbes 850m. Igati äge kogemus. Päeva viimane sihtkoht enne kodu oli Durmitori rahvuspark, kuhu ma tahan mõneks päevaks kindlasti järgmine kord matkama minna.  Enamasti prantslastest matkajaid me seal ka nägime. Rahvuspark pakub mitut erineva raskusastmega matkarada. Õhtuks jõudsime tagasi Budvasse, mis oli nüüdseks tulede illu mattunud. 

Teine “kuhu peab minema” ekskursioon on Boka lahe tuur. Tuuril saab nautida Boka lahe imelisi vaateid ning laev, mis sinna läheb, mahutab umbes kolm bussitäit inimesi. Laev väljub Tivati sadamast, kus võib näha hirmkalleid jahte. Giid oli jutukas ning viskas vene keeles ka nalja, millest ma kõigest aru ei saanud. Esimene peatus on Herceg Novi, mis on mäkke ehitatud linn. Sadade treppide ning väikeste tänavatega linn meenutas mulle natuke Kreeka saari. Muidugi suurepärased vaated, kirikud ning väikesed armsad kohvikud. Tunnike läks lennates. Tagasi laeva minnes tasub endale midagi kaasa osta, sest järgmise peatuseni on umbes poolteist tundi. Reisi alguses visati kohe laudadele A4 paberid kirjaga “No food. No drinks!” Ära muretse, midagi ei juhtu, kui kotist võileiva võtad või vett jood. Baarmenid müüvad ka praade, õlut, veini. Üha julgemaks muututi. Zanjice rannani sõites võis näha saarte sisse ehitatud allveelaeva baase, saart, kus oli enne vangla, aga lähiaastatel ehitatakse sinna kuurort. Pean tunnistama, et selle pooleteist tunni jooksul tegin pea laual käterätikule asetatuna ka väikese uinaku. Külastasime ka saart, millel oli vaid WC, üks kirik ning pood. Saare nimi on Our Lady of Rocks. Maagiline saar tegelikult. Sinistesse koobastesse minekuks tuli sadamas istuda väikesele laevale ning maksta 5€, kes ei tahtnud, see oleks võinud rahulikult rannas ilma nautida. Mina sain nii aru, et kes tahab, see võib hiljem koopasse ujuda, paat koopasse ei sõida. Tuli välja, et kõik teised said aru, et paat sõidab koopasse. Ei oleks küll ette kujutanud, kuidas see paat oleks sinna koopasse üldse sõitnud. Tuul oli üsna tugev. Need, kes tahtsid, ujusid koopasse, kus nad siis väiksemate kaatrite vahel õli sees ujusid. See selleks. Vene mammid tahtsid raha tagasi ning utsitasid teisigi, kes vette ei läinud, raha tagasi nõudma. Väikese laeva kapten ei teinud aru saamagi. Ning teistel tundus selles küsimuses suhteliselt ükskõik olevat. Kui olime tagasi suure laevani jõudnud, sõitsime Kotori linna. Kotor on suurem kui Budva ning seal oleks avastamist veelgi. Tundus rohkem selline rikkamate inimeste linn – suurem sadam, suuremad jahid… Juba teine koht, kuhu tuleb tagasi minna! Õhtuks olime tagasi armsas Budvas.

Ekskursioonid viivad ka Albaaniasse, Bosniasse või Horvaatiasse. Piirid on lahti, aga passid võetagu kaasa!

Meri pakub tegevusi veelgi ning igaüks leiab midagi sobivat. Käia saab kalastusretkedel, sukeldumas,  võib rentida kiirkaatri, et privaatsemalt tuuril käia või skuutri. Isegi allveelaeva võimalus on! See tähendab siis seda, et laeva alumine osa on klaasist ning sealt on hea merepõhja uudistada. Millegipärast ei tõmmanud see mind niivõrd. Meie Irinaga käisime Havaii saarel. Jah, mõnekümne minuti kaugusel on väike saar, mille nimeks on pandud Havaii. Kes tahab, see võib sõita 3€ otse, meie käisime väikese ringiga, et nautida Budva rannikut ning Sveti Stefanit ka merelt. Havaii saar on mägine, kaljude alla on tehtud üks rand, mis on kiviklibune ning vees on väga kivine. Ujumissussid kaasa! Lisaks nautisime seda saart ülevalt, kui käisime parasailingul. Parasailingul on inimenesed suure varjuga kaatri taga. Meeletult ilus. Ringi tiirutas ka paraplaan. Vahest järgmine kord!

Natuke puudespetsiifikat ka. Budva linn on üldiselt ligipääsetav ning paljud söögikohad ning rannad samuti. Tänavatel on enamasti madalad äärekivid, aga kõnniteed on kohati üpris kitsad, nii nagu ka tänavad. Liiklus on aga aeglane ning mulle tundus turvaline. Et läheb järsku pimedaks, siis tundsin puudu helkurist. Majades üldiselt lifte ei ole. Kallimates tornmajades muidugi on, aga paljudes majutuskohtades võib leida ka esimesel korrusel asuvaid ruume. Eeltööd tuleb teha. Nägin isegi mõnda madalat linnaliini bussi. Võrreldes Albaaniaga on Montenegro ligipääsetav. Ma arvan, et see ütleb kõik. Ka puudega inimestesse suhtutakse ükskõiklikult. Ära mõista valesti, see on hea, see on normaalne. Vaid korra, kui slack line’ga alla jõudsime, tekkis meestel rakmeid lahti tehes segadus, et mis kurat me selle vennaga peale hakkame!? Muudes kohtades ei pannud mind keegi nii tähele. Või siis olen harjunud. Jah, ikka kiputi suhtlema minu saatjatega, kui minuga. Sellest mõnes järgmises postituses. Albaanias oli liikumispuudega inimene aga huvitavam nähtus, aga see kadus, kui mõni päev ühes linnas ringi tiirutada.

Kui tahta Montenegros üle nädala olla, tasuks kaaluda mõnda matka või ööbimisega reisi mõnda kaugemasse linna. Muidu võib igavaks minna!