Blogis puhub tuul, sest õppimise kõrvalt ei ole aega ja motivatsiooni blogindusega tegeleda. Sestap tahan teiega jagada üht esseed, mis koolitarvis oli vaja kirjutada. Sai ka teine täitsa head punktid. Kooli aastat on veel natuke jäänud! Elu läheb edasi ja kevad on käes!
Tööandja soov on teenida kasumit ning seetõttu eeldab ta oma töötajatelt, et need töötaksid efektiivselt ja pühendunult. Tänases tööturu olukorras (kui Koroonakriis välja jätta) loodavad tööandjad, et töötaja looks ettevõttele lisandväärtust – oleks algatusvõimeline, hea meeskonnamängija ning jagaks ettevõtte moraali ning väärtusi jms. Ettevõtted panustavad üha enam värbamisprotsessi, et leida see kõige õigem töötaja, sest värbamisprotsess on kallis. Töökuulutuse lisamisest kuni töötaja iseseisvalt tööle hakkamiseni kulub kuid ning see on aeg, mil töö jääb tegemata või siis teeb seda keegi oma töö kõrvalt, mille tõttu kaotab kvaliteet. Inimene seotakse palga ja muude hüvedega ettevõtte külge ja loodetakse temast maksimum saada. Igapäevaselt räägitakse kaugtööst, mis tähendab seda, et töötaja võib teha tööd seal, kus vaid vähegi parem internetiühendus on. Seega on inimene tööl kodus ning olles tööga seotult käinud erinevates ettevõtetes, siis on samuti töökeskkonnad muudetud võimalikult kodusteks. Ikka selleks, et töötamine oleks mõnus. Inimene oleks justkui pidevalt tööl. Kuidas mõjub see inimese üldisele tervisele? Järgnevas essees uuritakse samuti, mis on tööga seotus (work engagement) ning mis on töönarkomaania (workaholism) ja kas see on ühiskonnas probleem?
Möödunud aasta septembris ehmatas Eestit surmajuhtum, kus endine pangandustegelane oli endalt elu võtnud. Tegu oli keskealise mehega, kes oli suurepärane tippjuht ja kellest avalikkus rääkis ülivõrdes. Mees, kes alustas tööd koidikul ning kustutas tuled kontoris viimasena, kes ka pühapäeval töö asju ajas. Temast maaliti tippjuhi musternäidis, temaga olid rahul nii kolleegid kui ettevõtte juhtkond, teda kadestasid teised juhid. Tegelikult kumasid temast kirjutatud artiklitest läbi, et ta oli töönarkomaan, kes oma tööga seotud tegelikult ööpäevaringselt. Aga kas ta oli töönarkomaan, äkki ta „lihtsalt” armastas oma tööd? Ühiskonnas on see tunnustatud, kui inimene on töökas ja tubli.
Lugedes erinevaid teadusartikleid, siis head definitsiooni töönarkomaaniale ei ole. Osati on käsitletud töönarkomaaniat kui positiivset nähtust, sest inimene tahab tööd teha ning see meeldib talle. Teised autorid aga näevad töönarkomaaniat, kui probleemi, mis mõjutab inimese psühholoogilist ja ka füüsilist tervist (Harpaz ja Snir 2003, 292-295).
Stein (2020) toob oma artiklis välja nö pöidlareegli – kui inimene ei suuda end tunda tööst väljaspool energeetilise ning sihikindlana ning mõtleb koguaeg tööle, siis võib ta olla ohutsoonis. Kuna töönarkomaanid saavad kindlatest tähtaegadest, pikkadest töötundidest ja keskendumisest heaolutunde, siis kipuvad nad ülejäänud elu kõrvale jätma. Maaniline ületöötamine tekitab kehas adrenaliini, mis aga liigsetes kogustes võib kehale kahjulikuks osutuda. Võivad tekkida südameprobleemid, kõrge vererõhk jms. Töönarkomaanid võivad kannatada stressi, paanikahoogude ja ärevushäirete käes, mis võivad viia enesetapuni (lbid). Töönarkomaanidel avalduvad samasugused sümptomid, mis näiteks narkosõltlastel. Kui tulla tagasi tööka pangandusjuhi juurde, ei saa kindlalt öelda, kas tal oli sõltlastele omasele ilminguid. Enesetapuni ta aga jõudis ning see on samm, mida tehakse hädaolukorras. Muidugi ei ole teada täpsemaid detaile. Japan Times’i andmetel töötas ennast 2017. Aastal surnuks 190 inimest (sh enesetapud). Ületöötamisest tingitud surmaks on neil ka oma sõna – „Karoshi”.
Tööga kaasatust, mida tööandjad oma ettevõtetes töötajatelt soovivad käsitlevad Schaufel ja Bakker (2004, 295) kolmest aspektist: jõulisus, pühendumus ning süvenemine. Käesoleva töö autori arvates kõlavad need loogiliselt, sest kui töö on huvitav, siis sellesse süvenetakse ja tööd tehakse pühendumisega, sest see meeldib. Kui töö on meelepärane, siis ollakse valmis sellesse ka jõudu panustama. Nii füüsilist- kui mõttejõudu.
Kuidas siis luua seda, et töötaja panustaks end oma töösse sajaprotsendiliselt? Autori arvates ei ole see Eesti töökultuuri arvestades tänapäeval võimalik. Ja seda võib öelda, et õnneks, sest inimeste eludes on ka palju muud peale töö. Me võime rääkida efektiivsest palgast, mille korral inimesed töötaksid täie pingega. St, et inimesed on motiveeritud saama kasu ja selle kaudu saavutab ka ettevõtja võimalikult suurt kasu.
Tööga kaasatust saab suurendada erinevate juhtimisstiilidega, hüvedega ning eelpool mainitud soodsa keskkonna loomisega. On aga oluline tähele panna, et tööga kaasatus ei muutuks töönarkomaaniaks. Täie pingega töötamine ei tähenda inimese läbipõletamist. On ettevõtteid, sageli IT-ga tegelevad, kus töötavad psühholoogid, sotsiaaltöötajad, kus tehakse igapäevaselt või korra nädalas meeskonnasiseseid ühisüritusi ja seda kõike selleks, et inimest hoida tööga kaasatuna, ühest küljest ja teisest küljest, et töötajatel oleks vaheldus. Mida eriilmelistemate tegevustega on võimalik pauside ajal tegeleda, seda suurem on inimese panus ja mõttetöö oma töösse. Tugispetsialistid on aga kaasatud selleks, et varakult märgata ületöötamist või teisi probleeme ning vajadusel tööülesandeid ümber mängida või saata inimene puhkusele, et ta võiks uue energiaga ja puhanuna tagasi tööle tulla, väärtust looma.
Tööga
kaasatus ning töönarkomaania on antipoodid. Esimene nendest on hea, teine siis
halb. Ometi võib heast halb saada ruttu. Käesolevas essees leidis autor
vastused küsimustele – mis on tööga kaasatus ja mis on töönarkomaania? Autori
toodud näide keskealisest pankurist on tuntuim lugu, aga sääraseid lugusid on
palju, sest tööstressist, läbipõlemisest ja depressioonist räägitakse üha enam
ning tööandjad on sellega hädas. Raske on leida häid töötajaid ja seepärast
pöördutaks Eesti Töötukassa tööandjate nõustajate poole või leitakse ressursse,
et tekkinud tulekahju kustutamiseks tasulist psühholoogi teenust osta.
KASUTATUD KIRJANDUS
Kyodo. (2019) Japan debuts legal cap on long work hours under labor reform law, but for now only big firms affected.
Stein. L. (2020) Workaholism. It’s no longer seen as a respectable vice, but as a serious problem that can have life-threatening consequences.
Kättesaadav: https://consumer.healthday.com/encyclopedia/work-and-health-41/occupational-health-news-507/workaholism-646679.html
Harpaz, I., & Snir, R. (2003). Workaholism: Its Definition and Nature. Human Relations, 56(3), 291–319.
Kättesaadav:https://sci-hub.tw/10.1177/0018726703056003613
Schaufeli, W., Bakker, B. A (2004). Job demands, job resources, and their relationship with burnout and engagement: a multi-sample study. Journal of Organizational Behavior, Vol. 25, No. 3 (May, 2004), pp. 293-315.
Kätttesaadav: https://sci-hub.tw/10.2307/4093692
